2020. aasta suvelt tänavu sügisesse lükatud Baltica festival leidis aset veebikonverentsina „Baltica foorum“. Otsuse kohta oli loomulikult vastakaid arvamusi. Mulle isiklikult meeldis idee – võtta oludest tingituna festivali virvarrist aeg maha ning hoopis kõnelda sarnasustest ja erinevustest Baltimaade rahvalaulus, -tantsus, -muusikas, aga ka pärimuspeost Baltica. Ka tehniline lahendus töötas paremini kui ootasin. See aga ei tähenda, et järgnev on Baltica foorumi kriitikavaba ülistus.
Vormiliselt olid festivalipäevad (20.-22. September 2021) üles ehitatud ühtviisi. Hommikuti kõlasid ettekannete plokid, kus iga teemat avasid Eesti, Läti ja Leedu spetsialistid. Igale teemaplokile järgnes küsimuste-vastuste voor, kus iga maa stuudiost sai esitada ühe küsimuse ühele esinejale. Esimese õhtu lõpetas veebikontsert, teise pulmateemaline plokk, kolmanda ühistantsimine. Igas riigis oli oma stuudio kohaliku moderaatoriga ning esinejad tegid oma ettekanded enamasti stuudiost, mõni üksik oli ettekande eelsalvestanud. Sünkroontõlkega konverentsi sai otseülekande vahendusel jälgida igas Balti riigis.
Küsimustele ei järgne dialoogi
Ehkki keerukas ülesanne – kolm keelt, kolm stuudiot, kuus sünkroontõlki – oli tehniliselt pigem hästi lahendatud, seadis see siiski piirid diskussiooni sisukusele. Esinejal ei olnud üldjuhul võimalik täpsustada talle esitatud küsimusi, küsijal võimalust kommenteerida vastust või arutelu jätkata. Ise kogesin, et leedu tantsu uurija Dalia Urbanaviciene ei vastanud minu küsimusele. Ei ole võimalik, et ta sisuliselt poleks aru saanud. Ehk sõnastasin küsimuse ise halvasti või läks midagi tõlkes kaduma? Igal juhul puudus võimalus küsimust täpsustada ning seega ka vastust saada, millest oli kahju. On tõenäoline, et teiste valdkondade spetsialistid tundsid sedasama.
Ehkki konverentsi ajal oli ka kuulajatel võimalik küsimusi esitada, seda võimalust pigem ei kasutatud. Et konverentsi eelistati järelvaadata, kadus võimalus sisukaks ja spetsiifiliseks diskussiooniks. Julgen väita, et moderaatorid küsisid nende põhiampluaasse mittekuuluvate teemade puhul kohati triviaalseid küsimusi. See ei tähenda aga, et ettekannet poleks hoolega kuulatud või see poleks põnev olnud. Asjatundjate küsimused oleksid teemade käsitlust kindlasti rikastanud.
Teine aspekt lihtsakoeliste küsimuste esitamise juures on muidugi toosama formaat: mõistlik inimene ei esita ühe lause piires liialt keerukaid, mitmetahulisi ega heas mõttes provotseerivaid küsimusi, sest dialoogi järgneda ei saa. Sellesama tõid leedukad välja festivali viimase päeva vestlusringis “Folkloori arhailised vormid tänapäeval: teoreetilised ja praktilised eeldused, asjakohasus, probleemid ja ohud”. Veeretati kena juttu, kuid puudus oponeerimine, probleemide üle arutlemine, edasiviivad mõtted. Ent kirglikuks on keeruline minna, kui sõna andmine ühest stuudiost teise käib kindlas järjekorras (Leedu-Läti-Eesti). Isegi, kui õnnestub järjekorda muuta, käib see siiski veidi kohmakalt, sest kahele dialoogi pidavale inimesele on vestluses lisaks kaks erinevat tõlki. Riskikohti ja muutujaid on sisuka diskussiooni alustamiseks liiga palju. Ent olgu siinkohal veelkord öeldud, et tehniline meeskond ja tõlgid olid tasemel ning andsid endast parima. See ei ole kivi nende kapsaaeda, vaid paratamatuse nentimine.
Taustal olevad teemad tähelepanukeskmesse
Konverentsi programm oli mitmekesine, valitud teemad ja ülesehitus paljutõotav: alustades arheoloogilisest, mütoloogilisest ja keelelisest vaatest liiguti laulu-, tantsu- ja pillimuusika traditsioonide juurde. Viimasel päeval räägiti pärimuse õpetamisest, taaselustamisest, esitamisest. Konverentsiformaat võimaldas esile tõsta ka teemad, mis folkloorifestivalil on küll alati esindatud, kuid pälvivad sageli vähem suunatud tähelepanu: käsitöö, toit, keel.
Värskendavalt mõjus, et keelelises vaates oli läti ja leedu kui sugulaskeelte kõrval teemana üles võetud ka eesti ja läti keele sarnasus, mis tuleneb ühisest ajaloost ja kultuuriruumist. Muljetavaldav oli Valdis Muktupavelsi põhjalik ning asjatundlik ülevaade baltimaade rahvapillimuusikast ning kolme Balti riigi rahvamuusikainstrumente tutvustavate trükiste tutvustus. Eesti stuudiost peetud ettekannetest oli minu lemmikuks Janika Orase ettekanne eesti laulutraditisoonist, mida ilmestasid EMTA rahvamuusika eriala tudengite-õppejõudude elavad esitused. Küllap see vormi erinevus võluski: rohkem kui üks inimene stuudios, laul elavas ettekandes ja mitte arhiivilintidelt. Mis ei ole mõistagi hinnang üksiku lektori ja arhiivisalvestiste formaadile kui sellisele – lihtsalt kolmepäevase veebiseminari puhul mõjus mitme esinejaga ettekande vorm virgutavalt. Ent erinevalt ülejäänud kuulajatest, oli mul privileeg seda ettekannet kogeda viibides esinejatega samas ruumis.
Tantsijana tundsin ebaõiglust tantsuvaldkonna kajastamisele eraldatud aja osas. Kui rahvalaulule oli ette nähtud 45, siis tantsule 15 minutit. Üllatav oli lätlaste valik läti folkloorse tantsuteemalise ettekandja osas. Kui tema kommunikatsiooni-, reklaami- ja avalikkuse kaasamise lahenduste paneeli kuulunud veebilehe dancukratuve.lv esitlus oli põhjendatud ja omal kohal, siis tantsupärimuse tundmise osas jäid teadmised eesti ja leedu ettekannetele karjuvalt alla. Samuti mõjus suvaliselt ja isegi asjatundmatult leedulaste kolmapäevaõhtuse ühistantsimise tantsuvalik ning eelkorraldus.
Soovitus kuulata-vaadata jupikaupa
Jätan kõrvale küsimuse, kas „Baltica foorum“ asendas Baltica festivali ja kas oleks saanud või pidanud püüdlema suuremale seotusele festivaliga. „Baltica foorumi“ kui Baltikumi pärimuskultuurialase konverentsi suurte teemaplokkide valik ja järjestus oli väga hea. Programmi sisuline osa oli kokkuvõttes hea – nagu ikka oli õnnestumisi ja vähem tabavaid ettekandeid. Kui sama programmiga konverents toimuks reaalelus, tormaksin registreeruma. Paraku nõudis veebiformaat oma: diskussiooni võimalust oli püütud luua, kuid sisuliselt see ei toiminud. Samuti väsitas tõlge – ehkki ettekannete sisu oli pigem hästi esitatud ja tõlgid tegid head tööd, oli päevast päeva samade häälte kuulamine väsitav. Loomulikult ei ole ka sünkroontõlgi intonatsioon ja ilmekus võrreldav esineja enda omaga.
Soovitan veebikonverentsi rahulikus tempos ja sobival ajal jupikaupa siiski järelvaadata. Samuti loodan, et analoogne konverents – ülevaatlik ja mitmekesine, mõnusa tasakaaluga teadusliku ja populaarteadusliku vahel leiab kunagi aset reaalelus. Eesti, Läti ja Leedu pärimuskultuuris, selle kandjates ja uurijates-vaatlejates on nii palju sisu ja mõtteid, et need väärivad esitamis- või ka osaluspõhise festivaliformaadi kõrval ühist sõnalist mõtestamist.
Kristiina Siig
Rahva- ja pärimustantsuõpetaja, tantsuansambli Leesikad juht Baltica foorumi eestipoolne päevamoderaator
Mida põnevat Eestiga seoses Baltica foorumil kuulata-vaadata sai?
Eestlaste etnogenees – mäng määratlemata arvuga osalejatele. Anti Lillak
Eesti inimasustuse 11 000 aasta pikkuses ajaloos on toimunud mitmeid siinse rahva geneetilist portreed kujundanud migratsioone. Kuna tänapäevaste eestlaste rahvusliku identiteedi üheks nurgakiviks on keel, siis on ka etnilise ajaloo uurimises enim tähelepanu pööratud just soomeugrilastest sisserändajatele. Viimastel aastatel on arheogeneetika, arheoloogia ning ajalooline keeleteadus avaldanud uusi andmeid ja tõlgendusi Eesti rahvastiku keerukas kujunemisloos, milles on olnud rohkem osalejaid kui arvatagi võiks.
Eesti ja läti kirjakeele ühisosast. Kristiina Ross
Balti kultuuriruum jaguneb keelelisest aspektist kaheks selgesti eristuvaks osaks: tänapäevasest Eesti-Läti piirist lõuna poole räägitakse indoeuroopa keelkonda kuuluvaid balti keeli, sellest põhja pool uurali keelkonda kuuluvaid läänemeresoome keeli. Ajalooliste sotsiaalpoliitiliste arengute tulemusel on aga läti ja eesti keelekogukonnad sajandeid olnud tugevas saksa kultuuri mõjuväljas, mis on mõjunud sarnastavalt ka kahele keelele. Ettekandes tutvustatakse mõningaid balti ja läänemeresoome keelte piiri ületavaid näiteid, mis üheskoos liidavad omavahel tugevamini ühte läti ja eesti keele, jättes leedu ja soome eemale.
Etnogenees ja arhailine usund. Madis Arukask
Oma ettekandes kõneleb Madis Arukask üle 2000 aasta tagasi aset leidnud soome-ugri ja balti rahvaste liikumisest Läänemere suunas ning sellega seotud keskkonna, elatusviiside ja uskumuste muutumisest. Arukask oletab, et enesemääratluses oli siis etnilisest kuuluvusest olulisem elatusviis ning sellest lähtuvad uskumused.
Eesti rahvarõivastest kui pärandist ja nende märgilisest tähendusest taasloome võtmes. Inna Raud
Täna taasloome end kõnetava piirkonna rahvarõivaid, sest kultuur, milles need välja kujunesid, on jäänud 100-300 aasta taha. Sageli lähtume oma tegevuses muuseumidesse kogutust, mis tähendab, et otsene põlvest põlve edasiantav teave on katkenud. Miks tasandi küsimuse kaudu nüanssidele tähenduse leidmine või loomine on aluseks väärtushinnangute tekkele? Inna Raud on püüdnud tajuda 19. sajandil elanud inimese mõttemaailma, nähes esemetes praktilist, esteetilist ja ka tähenduslikku funktsiooni ning nende kaudu märke kas ratsionaalsusest, taotlustest või traditsioonide hoidmisest.
Keskaja kokakunst, representatsioon ja mälu. Inna Jürjo
Tänu kirjalikele allikatele saab keskajast alates lähemalt jälgida kokakunsti arengut Eestis. Peen köök ja toidunautimine iseloomustasid tollaseid pidusööke. Keskaja pidusöögi toiduvalikut kujundasid prestiiživajadus ja väljapaistmissoov, samuti mitmesugused tavad ja tõekspidamised. Iseäranis kõrgelt hinnatud olid sellest tulenevalt lihatoidud. Kokakunst ja pidusöömingud suhestusid mälu-mäletamise ja mälestamisega, toidul oli tähtis roll suhtlemisel lahkunutega.
Eesti laulutraditsioon. Janika Oras
Janika Oras tutvustab laulude kaudu eesti laulutraditsiooni muutumist läbi aja, alates meie ajaarvamise algusest kuni 20. sajandini. Enamus näiteid on läänemeresoomlaste ühisest regilaulutraditsioonist, milles Eesti piires võib leida mitmeid erinevaid kohalikke stiile. Ajas rännates jõuame suure stiilimuutuseni 19. sajandi teisel poolel, kui vana algriimilise salmideta laulu vahetas välja uuem, lõppriimi ja salmidega rahvalaul.
Baltimaade instrumentaalmuusika. Valdis Muktupavels
Valdis Muktupavels teeb ülevaate Balti rahvaste rahvapillidest – mida on igal rahval teistest erinevat, mida ühist.
Eesti pärimustants. Sille Kapper
Eesti pärimustants 15 minutiga! Tantsulis-muusikaline kostümeeritud ülevaade eestlaste pärimusliku tantsimise ajaloost alates kõige varasematest teadetest (12. saj), peatudes talurahva tantsukultuuri erinevatel arengujärkudel ning jõudes välja pärimustantsu ilminguteni 20.-21. saj harrastus- ja tantsuklubide kultuuris. Idee ja stsenaariumi autor Sille Kapper, teostus MTÜ Rahvakunstiselts Leigarid.
Sanditamistraditsioon – väljasurnud või ikka veel elus? Kristi Pumbo
Ettekanne käsitleb Eesti Folkloorinõukogu poolt algatatud aktsiooni “Hakkame santima!” ellukutsumise tagamaid ning seniseid suuremaid õnnestumisi. Kristi Pumbo puudutab nii Eesti sanditamistraditsiooni minevikku kui olevikku.
Traditsioonilise Kihnu pulma taaselustamise kogemusest. Ingrid Rüütel
Kihnu pärimuspulm on oma olemuselt sugukonnapulm, põhinedes sugukondlikel tavadel ja eelkristlikel usukujutelmadel. Kahe otsaga või kahe poolega pulm peetakse eraldi pruudi ja peigmehe kodus, kusjuures pulma kesksed tseremooniad toimuvad mõlema poole suguvõsa osavõtul ning vanade regivärsiliste pulmalaulude saatel. Käesoleval sajandil on Kihnus peetud kolm traditsioonilist pulma, mis toimusid Kihnu Kultuuriruumi organiseerimisel ja Kultuurkapitali rahalisel toel.
Baltica rajajoonel – seatud sihid ja mõjuvad muutused. Kristin Kuutma
Kristin Kuutma võtab vaatluse alla Baltica alguse, milles ta ka ise osales rahvamuusikaansambli Leegajus liikmena ning toonases Rahvaloomingu Majas / Teaduslikus Metoodikakeskuses toimetajana töötades. Toonased ideaalid ja püüdlused on tänaseks teisenenud erinevate nüansside tagajärjel. Kuutma usub, et Baltica olemuslikuks küsimuseks on võime ja vajadus kaasata Läti ning Leedu osapooli igal suunal ja tasemel.
Külaelust ja muusikalisest pärimusest Kagu-Eesti Mooste näitel. Krista Sildoja
Oma ettekandes arutleb Krista Sildoja järgmistel teemadel: – Kas tänapäeval on võimalik taastada traditsioonilise pillimängu rahvapärane funktsioon? – Kas lavakultuuri kõrvale mahub ka kodune musitseerimine? – Kas koolisüsteem aitab rahvamuusika päriselu osakssaamisele kaasa? Lähemalt vaadeldakse Mooste Rahvamuusikakooli tegemisi, kui näidet ühest katsest taaselustada rahvapärase pillimängu ehe ja elujõuline järjepidevus.
Kuidas seletada midagi, mida kunagi näinud ei ole? Helle-Mare Kõmmus
Helle-Mare Kõmmuse ettekanne on põgus tagasivaade teekonnast, mis läbi käidud oma tantsu otsides. On olnud toredaid leide fotol või filmilindil ja põnevat lugemist kirja pandud tekstis. Kuid mis oli päriselt? See jääb lõpuni tabamata, aga jätab võimaluse jutustada oma lugu oma tantsust.
Veebiüritus kui võimalus, mitte takistus. Helin Pihlap
2020. aasta sügisel toimus koroonapiirangute tõttu Tartu Noorte Folkloorifestivali asemel veebisaade Tartu Folk-Off 2020. Ettekanne tutvustab veebisaate loomise ja läbiviimise telgitaguseid ning võrdleb festivali ja veebisaate võimalusi ja tulemusi.
Vestlusring: Folkloori arhailised vormid tänapäeval: teoreetilised ja praktilised eeldused, asjakohasus, probleemid ja ohud