top of page

Voldemar Varik – viimane torupillimees vabas maailmas

Eestimaa on siiani elanud teadmisega, et meie viimased vanad ja traditsioonilised eesti torupilli mängijad sängitati maamulda 1960ndatel aastatel: Jaan Piht Mustjalast, Peeter Sild Viljandimaalt, Aleksander Maaker Hiiumaalt. Eelmisel aastal möödus aga kõigest 100 aastat ühe unustatud torupillimängija ja -meistri sünnist, kellest eesti rahvapilliajalugu veel üsna vähe teab - Voldemar Varik, ka Kuidu-Volli, Pilli-Volli.


Torupilli-Volli 1948 Rootsis, Foto: Erakogu



Pilli-Volli lugu

Voldemar Varik sündis Mustjalas 20. jaanuaril 1920 taluperemehe pojana. Et Vollist sai pillimees, polnud sugugi pelgalt juhus, sest pillimäng oli Saaremaal au sees ja pilli mängisid või külalaule mõistsid pea kõik sealsed poisid.


Voldemari isa Aado, aimates poja pillimänguandi, müüs maha tüki metsa ja ostis Vollile akordioni (või oli see Voldemari onu, Tallinna äri-, raha-, ja tegude mees, kes pilli kinkis).


Sellest ajast olid Voldemar ja pillimäng lahutamatuteks kaaslasteks. Kõikjal, kus oli Mustjalas pidu, ei puudunud ka Volli oma pilliga, neidude südamed sulasid ja külad kaikusid. Võib-olla oli saatuse tahe ka see, et Volli ema Reeda sugulane, üks hilisemaid väga kuulsaid torupillimehi Jaan Piht, kelle torupillilugusid õpitakse ning mängitakse hoolsalt praegugi, mõjutas omakorda Voldemari nõnda, et lisaks akordionile võttis Volli kätte ja õppis Jaanilt ära ka mõned torupillilood. Valmistas kuuldu järgi endale ka esimese torupilli, millega esines punaväe koosseisus aega teenides juba 1940. aasta Tartu garnisoni Eesti sõjaväelaste kontserdil Vanemuises.

Ploomirasv ja nahatsement teevad pilli korda

Saatuse pärituul pillutas saarlast küll ühele, küll teisele poole piiri. 1944. aasta aprillis jõudis Voldemar koos kallima (ja tulevase kaasa) Maimuga Gotlandi kaudu Mandri-Rootsi. Et Voldemari vana pill, millega ta Rootsis mängis ning mille võttis ilmselt kaasa kodunt Saaremaalt (kuna akordion oleks olnud paadis vast liiga suur koorem), ei olnud tõenäoliselt täiuslik, või polnud pilli kott terve, valmistas Pilli-Volli endale 1948. aasta rahvapeoks uue torupilli. Variku sõnade järgi olla ta torupilli valmistanud vene saarest, rootsi vasikanahast ja varustanud šoti keelega.

Volli ise kõneles oma torupillimeisterdamisest nõnda: “Kõigepealt valmistasin hülgemao suuruse puust vormi. Siis tegin kaks vasikanahka märjaks ja panin need siis nagu kingsepp liistule. Puuosad – sõrmiline ja bass – olid juba enne valmis ja ega siis polnud muud kui hakkasin puhuma. Pill ei teinud aga mingit häält, ei pidanud tuult. Lõpuks sain asjast üle nii, et määrisin naha ploomirasvaga sisse ja sellisena rändas pill ka Kanadasse. Nüüd mängis torupill päris hästi, kuid ebameeldiv oli see, et igakord, kui esinesin, määris ploomirasv riided ära. Siis tuli appi kunstnik Aksel Tamme, kellel oli head ainet – nahatsementi. Määrisin pilli nahkosa sellega sisse. See on elastne materjal, mis ei määri, ega lase ka tuult läbi. Keelematerjaliks kasutasin üht eri sorti pilliroogu.”

Kõik, mis veel teadmata

Nagu just äsja lugesime, viis Voldemari elutee viis ta edasi Kanadasse, kuhu ta jõudis 1949. aasta juulis. Voldemarist sai kõrgesti hinnatud juuksur – ilmselt ainus torupillimängijast juuksur kogu maailmas. Lugematud muusikaõhtud ja koosviibimised, tantsukursused, samuti aeglaselt kuhtuv lootus vabasse Eestisse naasta sidus väliseestlased veel tihedamalt kokku. Ja köitis kokku ka omakandi inimesed.

Siinkohal võikski pajatama jääda kõigest sellest, mis sai edasi, mis juba kirjas ning mida juba on päritud Volli lähedastelt. Ehk saame selle looga jätkata üsna pea, sest Pilli-Volli lõbusaid tegusid ju jagus kogu tema eluea, kuni 9. märtsini 1988. Mis teeb Voldemar Varikust kõige viimase Eesti traditsioonilise torupillimängija kogu maailmas. See on ülioluline rahva- ja ka rahvuskultuuri kild.

Ometi on õhku jäänud hulganisti küsimusi, millele vastust otsida.

  • Kas on teada, mis sai Volli torupillist?

  • Kas teil on isiklikke mälestusi Voldemarist ja tema torupillimängust?

  • Voldemari on salvestatud magnetofonile. Kas on teada, mis on saanud salvestustest või kellel neid võiks olla?

  • Voldemari torupill osales (küll näitleja Ferdinand Pettai “mängituna”, kes etendas Torupilli-Jussi) väliseesti mängufilmis “Tiina”. Kas kellelgi on võimalus leida fotosid või filmisalvestust võtteperioodist või koguni filmi ennast?

  • Kas Vollil oli ka õpilasi? On vihjeid õige pilliroo otsimisest võimalikele uutele pillidele.

Kui teil on, mida jagada ja meenutada, siis kirjutage kindlasti e-posti aadressil: lauri@metsatoll.ee. Lauri Õunapuu




Dagens Nyheter 27.06.1948

bottom of page